Digiteerimiskava koostamine
Digiteerimiskava on dokument, mille alusel on korraldatud muuseaalide digiteerimine. Digiteerimiskava võib olla iseseisev dokument või muuseumikogu korralduse dokumendi osa.
Digiteerimiskava määratleb digiteerimise eesmärgid, anaüüsib digteerimise võimalusi (aeg, inimesed, tehnilised vahendid, raha). Digiteerimiskavas peab sisalduma ka digitööde ajakava.
Hästi koostatud digiteerimiskava võtab kokku muuseumi digitööde vajadused ja võimalused ning on aluseks parima võimaliku tulemuse saavutamiseks.
Tehtavad toimingud
Museaalide digiteerimise eesmärk:
- avalikkuse jaoks virtuaalne ligipääs museaalidele;
- museaali säilivuse tagamine, digikujutise olemasolu võimaldab vähendada museaali füüsilist kasutamist;
- digikujutise olemasolu võimaldab võrrelda museaali seisukorra muutumist ajas;
- museaalis oleva informatsiooni tagamine digitaalses vormis;
- hävimisohus olevate museaalide digiteerimine võimaldab museaali dokumenteerida ja vajadusel sellest koopia valmistada;
- museaalist tehtud kujutise kasutamine (uurimistöö, eksponeerimine, publitseerimine, haridustegevus jne);
- tuvastuspildi lisamine andmebaasi.
Museaali arvele võtmisel lisatakse üldjuhul digikujutis andmebaasi (MuIS) ühe aasta jooksul. Digiteerimiskavas võiks sätestada, kas museaalist tehakse kõrgekvaliteediline kujutis (säilituskoopia) või ainult vaatefail / tuvastuspilt. Planeerides 3D kujutise tegemist mõtle kriitiliselt läbi selle kujutise kasutamise eesmärk.
Analüüsitakse olemasolevat olukorda:
- milline osa kogudest ja millise kvaliteediga on juba digiteeritud;
- millised on valiku printsiibid: säilivusrisk, kasutusintensiivsus, eksponeerimisvajadus, uurimis- ja teadustöö ja soov populariseerida, unikaalsus ja kõrge kultuuriväärtus.
Digiteerimiskavas määratletakse, milline peab olema museaalide seisund enne digiteerimist – kas digitakse ainult konserveeritud ja heas seisukorras museaale või digitakse museaale ka juhul, kui ei ole konserveerimisvõimekust.
Digiteerimiskavas võiks olla selgelt sõnastatud need museaalide kategooriad või alakogud, mida ei digiteerita. Kuigi muuseumidelt nõutakse kõikide museaalide digiteerimist, siis mõnedel juhtudel võib olla põhjendatud otsus mitte digiteerida – näiteks trükised, mis on raamatukogudes juba digitud või kaardid, mille digikujutise leiab Rahvusarhiivi andmebaasist.
Kaardistatakse, milline on muuseumi digitööde korraldamise võimekus:
- kas muuseumis on vajaliku kompetentsiga inimesi või on neid vajalik ja võimalik tööle võtta;
- milline on olemasolev tehniline võimekus – seadmed ja ruumid ja kas neid on vajalik ning võimalik juurde soetada;
- kas digitöid tehakse muuseumis oma tööjõu ja vahenditega või tellitakse väljaspoolt (Kanut, Rahvusraamatukogu, Rahvusarhiiv, eraettevõtted, professionaalsed fotograafid);
- kas osaletakse Kultuuriministeeriumi poolt ellu kutsutud kultuuripärandi massdigiteerimise projektides;
- kas algatatakse ise digiteerimisprojekte.
Museaalide valiku printsiipidest ja muuseumi digivõimekusest lähtuvalt koostatakse digiteerimistööde ajakava ja määratakse töötajate tööülesanded ja vastutusalad digitööde teostamisel.
Digiteerimiskavas peab määrama ka digiteeritud materjali säilitamise ja kasutamise tingimused ning võimalused. See on aluseks digikujutiste edasiseks korrektseks haldamiseks.
Näited praktikast
Näite lisamiseks pead olema sisselogitud.
Kommentaarid
Kommenteerimiseks ja kommentaaridele vastamiseks pead olema sisse logitud!
Viited ja lingid